Sellel nädalal läks käima meie kooliprojekt ühe Austria kooliga. See on kontakt, mis algas lihtsalt sellepärast, et inimestele meeldib suhelda, rääkida sellest, mida tehakse ja leitakse, et tore oleks seda koos teha. Selle projekti käigus õpime peamiselt inglise keelt, aga ka geograafiat, ühiskonnaõpetust ja ajalugu. Lisaks saame siduda muusika ja kunstiga ja muude ainetega, kuna suhtluseks saab kasutada kõikvõimalikke vahendeid. Alustuseks valisime siiski pliiatsi ja paberi. See projekt haarab kõiki meie õpilasi – igaühel on, millega panustada.

Nii nagu läks käima uus projekt, lisandus meie ridadesse uusi õpilasi ja järgmisest nädalast läheb lahti jälle natuke teistmoodi koolielu – meid on rohkem. Ootavad ees harjumatused ja harjumised, kohanemised ja katsetamised. Ometi on see iga kord tore – vaadata kohe hästi põhjalikult seda last, kes meile tulnud. Kes ta on, miks ta meie juurde tee leidis ja kuhu see tee edasi võiks teda viia? Mida soovib ta anda ja mida on ta valmis vastu võtma? Mida ta mõtleb, mida arvab asjadest ja elust ja millised küsimused on tal meile? Koolielu on põnev!

Ühel hetkel lastega arutades tuli jutuks see tõsiasi, et meil pole ju koolikella, mis tundi saadaks ja tunni lõpetaks. Selle asemel on hoopis kokkulepped, ise oma aja planeerimised grupiga ja palju paindlikum olemine, kus saab tegemisi oma jaksu järgi sättida just nii, et kõik ikkagi tehtud saaks. Ja rohkem veel. On lapse kaasatus tema enda õppimise protsessi.

Ja siis need puhkepauside rändamised! Minna saab igale poole kuhu hing aga ihkab ja kui on soovi, saab pärast teistega jagada, et kus käidi ja mida nähti ja mis tunne oli.

Muidugi käisid ka meil mardisandid. Aitäh teile! ;)

Hoiame siis seda head, mida meile sooviti ja teeme kõik, et sellel oleks pinnas, kus olla ja rõõmsalt vohada.

Pärast vaheaega veetsime esmaspäeva minikrossikate ja ATV-de seljas – nimelt oli meil tehnikapäev. Staadionile oli maha märgitud rada, mida mööda iga huviline sai sõita ja põristamist jagus mitmeks tunniks. Ilm oli küll kangesti tuuline ja kõle, aga seda toredam oli näha, et huvi ja lust seljatasid külma. Väga ilusasti paistis välja ka see, kuidas poisid nii väga nautisid tehnikaga toimetamist - seda, millest igapäevaelus ilmselt väga osa ei saada, aga mis ometi väga huvitab. Kui saaks need tsiklid veel ise lahti võtta ja uurida, mis seal sees on, parandada ja jälle kokku panna....oleks vast oskused eluks!

Selle masinapargiga kohtume tulevikus veel. Suured tänud ja tervitused Ülo Raudsepale!

Ja siis oli neljapäeval õpetaja Jaanaga robootika, kus vastavalt kuu teemale „Vesi ja veekogud“ , tuli tegeleda kuldkalaga. Muidugi oli kogu protsessi segatud teisi õppeaineid ja nii sai jälle kogu päeva jooksul kõike vaheldumisi teha. Jalutuskäik looduses enne lõunasööki oli kohe eriti mõnus.

Reedene päev tõi endaga ujumise.

Kogu selle toreduse juures on rõõmustav ka see, et meid toimetab nüüd koolis veel rohkem...

Kes siis õpetajatest tegutsemas on?

Lemmiga loodusõpetus, Pillega eesti keel, Luulega matemaatika, Ingridiga muusika ja inglise keel, Annega kehaline kasvatus, Merikesega justkui kõike :) , Alariga aktiivsed pausid ja igasugu muud jutud-tegemised ja Urvega kunst-käsitöö.

Selline koostoimetamine ja pidev tagasiside ilma, et peaks hinnet ootama. Hinne, mille mõõt võib olla äärmiselt küsitav ja mis lapsele endaks arenemisel üldse nii palju ei anna.

Ja jätkuvalt on meil aega: on mõnus rahulikkus, on ruumi endaksolemisele ja vajalikele liigutamispausidele enne, pärast või keset tundi. On aega igasugustele küsimustele ja vastuste otsimistele. On aega tujudeks, emotsioonideks, nende kuulamiseks ja lahendamiseks. Ja tegelikult me ei tee meie endi jaoks mitte midagi uut.

Tere, november!

Meie lähedal siin on üks mõnus koht , Alaveski loomapark, ja esmaspäeva hommikupooliku just seal veetsimegi. Armas perenaine juhatas meid ühe looma juurest teiseni, rääkides samal ajal, kust loomad pärit on, mis on nende lood ja saatused. Tore oli kuulata perenaist iseloomustamas oma asukaid: kuidas keegi käitub, milline on iseloom ja kombed, kes kellega klapib ja mis on loomapargi tulevikuplaanid. Kargel hommikul olid kõigil loomadel juba kõhud täis söödetud ja nii käiski täie mõnuga päikese käes peesitamine. Eriti tõsiselt võtsid seda toimingut karud, kes ennast kohe üldse meist häirida ei lasknud.

See oli üks mõnusalt rahulik jalutuskäik loomapargis, kus meie uudistasime ja uudistati meid – siiralt ja rõõmuga.

Õppekäik Pähnis, ujumine, selle kõige vahele mõnusa seguna õppeainetest üks ports – ja nii see koolinädal läbi saab.

Ja nüüd algab vaheaeg! Võiks ju arvata, et üks koolilaps selle üle suurelt rõõmustab, ent…..

Ah, saame hakkame! See on ju kõigest üks nädal. 

Võtame aja, et olla eemal selleks, et mõista, mis nina all.

Selle nädala alguses oli meie majas avatud uste päev. Mitte, et need uksed muidu väga kinni oleksid olnud, vaid „avatud“ pigem seetõttu, et need, kes muidu ehk tulla ei julgeks, seda nüüd siis teeksid. Et saaks tulla külaline lähedalt ja kaugelt, see, kes südant valutab kooli ja maja käekäigu pärast ja ka see, kellel mõni täiesti konkreetne soov ja küsimus.

Täname ja tervitame kõiki, kes sellel päeval meie juurde tee leidsid! Külalisi oligi lähedalt ja kaugelt. Väga lähedalt polnud paraku kedagi ja seetõttu jääb vaid üle loota, et osa nendest väga arvukatest klikkidest meie kodulehel on kohalike huvi väljendus meie tegemiste vastu. Tervitame ka teid! :) 

Aga avatud uksed ei seganud koolil toimetamast ja nii käis mänguline õppimine kenasti edasi. Mõistagi hästi palju looduses! Sellega polegi ju muud muret, kui et riidehoius peavad lihtsalt õiged riided kogu aeg valmis olema.

Igasugu mõõtmiste, arvutamiste, võrdlemiste ja vaatlemiste kõrvalt sai matemaatika õuetunnis imetleda Paganamaa sügisest ilu, mis on ikka võrratu! 

Kui Simona käest küsiti, et mis tund talle siis kõige rohkem meeldib, ei osanud tüdruk vastata. Kindlapiirilisi tunde ju polegi ja saa sa siis aru, mis tund on, kui õpetaja kõik justkui kokku segab. Nii ei olegi võimalust, et üks või teine tund justkui parem oleks või selline, kus miski kehvemini välja tuleks. Hinded kahvatuvad selle kohese tagasiside kõrval, mida iga tegutsemine endaga kaasa toob. Mõõduvõtmine käib vaid eilsega ja tempos, mis on lapsest lähtuv.

Oleme isekeskis arutanud, et selline õppimisvorm saab aset leida vaid juhul kui on usaldus. Usaldus endi ja oma sisetunde vastu. Usaldus meeskonna vastu, kellega koostööd tehakse. See saab toimida vaid siis kui julgeme kahelda süsteemis, mis ilmselgelt enam ei tööta, mitte kellegi kasuks. 

Ja kui laps räägib kõigile, et tal on koolis tore ja lõbus kõigi piiride ja tegutsemisvabadusega - siis on see sulaselge kompliment ja kinnitus, et oleme õigel teel.

Eelmise nädala tore lugu oli käik Mõniste muuseumi. Vaatasime, kuidas elas inimene kaua aastaid tagasi. Peaasjalikult uurisime seda, millised olid tolle aja tööriistad ja kogu käigu raames said kahemehesaagi kasutades valmis ka mõned puud, mis muuseumile toasooja annavad. Tore, kui kooli lähedal on kohti, kus õppimas käia!

Luubiga  metsas toimetada oli ka tore. Uurisime absoluutselt kõike ja maailm oli läbi luubi vaadatuna hoopis põnevam. Ja muidugi oli kõige selle juures raske mitte märgata sügise värve!

Meie laual lebas ühel hommikul raamat „Vabadus õppida“.  See on väga värskendav lugemine kõigile, kes soovivad heita meie haridussüsteemile kriitilisemat pilku. See on raamat igaühele meist, kes koolis töötab, et mõelda – mis mõte ja eesmärk on sellel tööl, mida hommikust õhtuni teen. Lapsevanemana - mis on see, mida ma oma lapsele TEGELIKULT tahan? Mida ma ise lapsena oleks tahtnud? Kui palju olen nõus võtma vastutust OMA lapse käekäigu eest? Kui julge ma olen, et ületada omaenda hirme?

Hästi palju küsimusi, mida endale esitada tasuks. Esitama peaks!

Aga õpetajate päeval veetsime koos väga mõnusa õhtu ja tõdesime taas, et oleme üks vahva kamp!

Reedel käis TV3 meie seltskonda filmimas pealkirja all „Maailma väikseim kool“.  Ehk tõesti väike, aga sisult suurem kui mõni väga suur.

Sügis on värviline ja selline on ka meie mänguline õpirõõm!

Igasugu pisitegemistest ei hakkagi sel korral kirjutama. Neid on ju ühe koolilapse päevades küll ja veel.  Lihtsalt meie paindliku korralduse juures on iga päev loomingulisem kui muidu. Mida teha, kuidas teha, millal teha, kelle abiga teha, miks teha – kõike saab koos arutatud ja tehtud.

Nädala esimesel hommikul astus uksest sisse politseinik, et üks hariv külalistund anda, see oligi tore, huvitav ning meeleolukas. Tähtsad jutud said aetud ja päeval põnev vunk sees.

Teisipäev tõi kaasa teatrikülastuse ja väikesele inimesele võimaluse arutleda teemadel,  miks mõni etendus on parem kui teine, miks mõne etenduse lõpp annab ennast nii hirmus pikalt oodata ja teine kibekiirelt otsa saab. Või siis arutlemine sel teemal, et kuidas meie ise oleks etenduse teinud. Tegelikult me seda ju teeme ka – lugemistükkide dramatiseeringud omavahel või  nukkudega on justkui väikesed etendused iga kord.

Kolmapäevast pool päeva käisime hoopis ühes teises koolis, kus õppisime eesti keelt ja matemaatikat. See oli teistmoodi kogemus kahest tunnist,  kus klassi ees olid väga toredad õpetajad ja ümberringi natuke teistmood koolikeskkond. Ja vastukaaluks istumisele veetsime ülejäänud päeva spordikeskuses trenni tehes.

Ja korraga oli maja lapsi täis – Varstu Kooli 1. ja 2.klass korraldasid öökooli. Võtsime nad kenasti vastu ja veetsime koos väga lõbusalt aega. Tegime robootikat, käisime Pähnis Loodusmajas,  seejärel Paganamaad avastamas, mängisime spordisaalis ja hullasime muusikaringis. Peale koogisöömist läks lahti diskotrall, mille lõpetas magus uni, mis vägisi silma tikkus. Aitäh meie toredatele külalistele! :)

Reede toob veel mõned tegemised ja käigud, aga nendest juba uuel nädalal.

Ja veel – tervitame kõiki, kes on meid vaatamas käinud ja meie toimetamiste vastu huvi tundnud.  Nagu septembri alguses lubatud, korraldame aeg-ajalt avatud koolipäevi ja esimese sellise kohta tuleb õige pea ka info. Aga muidu – oleme avatud igal koolipäeval ja igaühele, keda huvitab, kes julgeb ja tahab.

Ilusat sügist!