Uudised

Sellel nädalal läks käima meie kooliprojekt ühe Austria kooliga. See on kontakt, mis algas lihtsalt sellepärast, et inimestele meeldib suhelda, rääkida sellest, mida tehakse ja leitakse, et tore oleks seda koos teha. Selle projekti käigus õpime peamiselt inglise keelt, aga ka geograafiat, ühiskonnaõpetust ja ajalugu. Lisaks saame siduda muusika ja kunstiga ja muude ainetega, kuna suhtluseks saab kasutada kõikvõimalikke vahendeid. Alustuseks valisime siiski pliiatsi ja paberi. See projekt haarab kõiki meie õpilasi – igaühel on, millega panustada.

Nii nagu läks käima uus projekt, lisandus meie ridadesse uusi õpilasi ja järgmisest nädalast läheb lahti jälle natuke teistmoodi koolielu – meid on rohkem. Ootavad ees harjumatused ja harjumised, kohanemised ja katsetamised. Ometi on see iga kord tore – vaadata kohe hästi põhjalikult seda last, kes meile tulnud. Kes ta on, miks ta meie juurde tee leidis ja kuhu see tee edasi võiks teda viia? Mida soovib ta anda ja mida on ta valmis vastu võtma? Mida ta mõtleb, mida arvab asjadest ja elust ja millised küsimused on tal meile? Koolielu on põnev!

Ühel hetkel lastega arutades tuli jutuks see tõsiasi, et meil pole ju koolikella, mis tundi saadaks ja tunni lõpetaks. Selle asemel on hoopis kokkulepped, ise oma aja planeerimised grupiga ja palju paindlikum olemine, kus saab tegemisi oma jaksu järgi sättida just nii, et kõik ikkagi tehtud saaks. Ja rohkem veel. On lapse kaasatus tema enda õppimise protsessi.

Ja siis need puhkepauside rändamised! Minna saab igale poole kuhu hing aga ihkab ja kui on soovi, saab pärast teistega jagada, et kus käidi ja mida nähti ja mis tunne oli.

Muidugi käisid ka meil mardisandid. Aitäh teile! ;)

Hoiame siis seda head, mida meile sooviti ja teeme kõik, et sellel oleks pinnas, kus olla ja rõõmsalt vohada.

Pärast vaheaega veetsime esmaspäeva minikrossikate ja ATV-de seljas – nimelt oli meil tehnikapäev. Staadionile oli maha märgitud rada, mida mööda iga huviline sai sõita ja põristamist jagus mitmeks tunniks. Ilm oli küll kangesti tuuline ja kõle, aga seda toredam oli näha, et huvi ja lust seljatasid külma. Väga ilusasti paistis välja ka see, kuidas poisid nii väga nautisid tehnikaga toimetamist - seda, millest igapäevaelus ilmselt väga osa ei saada, aga mis ometi väga huvitab. Kui saaks need tsiklid veel ise lahti võtta ja uurida, mis seal sees on, parandada ja jälle kokku panna....oleks vast oskused eluks!

Selle masinapargiga kohtume tulevikus veel. Suured tänud ja tervitused Ülo Raudsepale!

Ja siis oli neljapäeval õpetaja Jaanaga robootika, kus vastavalt kuu teemale „Vesi ja veekogud“ , tuli tegeleda kuldkalaga. Muidugi oli kogu protsessi segatud teisi õppeaineid ja nii sai jälle kogu päeva jooksul kõike vaheldumisi teha. Jalutuskäik looduses enne lõunasööki oli kohe eriti mõnus.

Reedene päev tõi endaga ujumise.

Kogu selle toreduse juures on rõõmustav ka see, et meid toimetab nüüd koolis veel rohkem...

Kes siis õpetajatest tegutsemas on?

Lemmiga loodusõpetus, Pillega eesti keel, Luulega matemaatika, Ingridiga muusika ja inglise keel, Annega kehaline kasvatus, Merikesega justkui kõike :) , Alariga aktiivsed pausid ja igasugu muud jutud-tegemised ja Urvega kunst-käsitöö.

Selline koostoimetamine ja pidev tagasiside ilma, et peaks hinnet ootama. Hinne, mille mõõt võib olla äärmiselt küsitav ja mis lapsele endaks arenemisel üldse nii palju ei anna.

Ja jätkuvalt on meil aega: on mõnus rahulikkus, on ruumi endaksolemisele ja vajalikele liigutamispausidele enne, pärast või keset tundi. On aega igasugustele küsimustele ja vastuste otsimistele. On aega tujudeks, emotsioonideks, nende kuulamiseks ja lahendamiseks. Ja tegelikult me ei tee meie endi jaoks mitte midagi uut.

Tere, november!

Meie lähedal siin on üks mõnus koht , Alaveski loomapark, ja esmaspäeva hommikupooliku just seal veetsimegi. Armas perenaine juhatas meid ühe looma juurest teiseni, rääkides samal ajal, kust loomad pärit on, mis on nende lood ja saatused. Tore oli kuulata perenaist iseloomustamas oma asukaid: kuidas keegi käitub, milline on iseloom ja kombed, kes kellega klapib ja mis on loomapargi tulevikuplaanid. Kargel hommikul olid kõigil loomadel juba kõhud täis söödetud ja nii käiski täie mõnuga päikese käes peesitamine. Eriti tõsiselt võtsid seda toimingut karud, kes ennast kohe üldse meist häirida ei lasknud.

See oli üks mõnusalt rahulik jalutuskäik loomapargis, kus meie uudistasime ja uudistati meid – siiralt ja rõõmuga.

Õppekäik Pähnis, ujumine, selle kõige vahele mõnusa seguna õppeainetest üks ports – ja nii see koolinädal läbi saab.

Ja nüüd algab vaheaeg! Võiks ju arvata, et üks koolilaps selle üle suurelt rõõmustab, ent…..

Ah, saame hakkame! See on ju kõigest üks nädal. 

Võtame aja, et olla eemal selleks, et mõista, mis nina all.

Selle nädala alguses oli meie majas avatud uste päev. Mitte, et need uksed muidu väga kinni oleksid olnud, vaid „avatud“ pigem seetõttu, et need, kes muidu ehk tulla ei julgeks, seda nüüd siis teeksid. Et saaks tulla külaline lähedalt ja kaugelt, see, kes südant valutab kooli ja maja käekäigu pärast ja ka see, kellel mõni täiesti konkreetne soov ja küsimus.

Täname ja tervitame kõiki, kes sellel päeval meie juurde tee leidsid! Külalisi oligi lähedalt ja kaugelt. Väga lähedalt polnud paraku kedagi ja seetõttu jääb vaid üle loota, et osa nendest väga arvukatest klikkidest meie kodulehel on kohalike huvi väljendus meie tegemiste vastu. Tervitame ka teid! :) 

Aga avatud uksed ei seganud koolil toimetamast ja nii käis mänguline õppimine kenasti edasi. Mõistagi hästi palju looduses! Sellega polegi ju muud muret, kui et riidehoius peavad lihtsalt õiged riided kogu aeg valmis olema.

Igasugu mõõtmiste, arvutamiste, võrdlemiste ja vaatlemiste kõrvalt sai matemaatika õuetunnis imetleda Paganamaa sügisest ilu, mis on ikka võrratu! 

Kui Simona käest küsiti, et mis tund talle siis kõige rohkem meeldib, ei osanud tüdruk vastata. Kindlapiirilisi tunde ju polegi ja saa sa siis aru, mis tund on, kui õpetaja kõik justkui kokku segab. Nii ei olegi võimalust, et üks või teine tund justkui parem oleks või selline, kus miski kehvemini välja tuleks. Hinded kahvatuvad selle kohese tagasiside kõrval, mida iga tegutsemine endaga kaasa toob. Mõõduvõtmine käib vaid eilsega ja tempos, mis on lapsest lähtuv.

Oleme isekeskis arutanud, et selline õppimisvorm saab aset leida vaid juhul kui on usaldus. Usaldus endi ja oma sisetunde vastu. Usaldus meeskonna vastu, kellega koostööd tehakse. See saab toimida vaid siis kui julgeme kahelda süsteemis, mis ilmselgelt enam ei tööta, mitte kellegi kasuks. 

Ja kui laps räägib kõigile, et tal on koolis tore ja lõbus kõigi piiride ja tegutsemisvabadusega - siis on see sulaselge kompliment ja kinnitus, et oleme õigel teel.