Uudised

Selle nädala alguses oli meie majas avatud uste päev. Mitte, et need uksed muidu väga kinni oleksid olnud, vaid „avatud“ pigem seetõttu, et need, kes muidu ehk tulla ei julgeks, seda nüüd siis teeksid. Et saaks tulla külaline lähedalt ja kaugelt, see, kes südant valutab kooli ja maja käekäigu pärast ja ka see, kellel mõni täiesti konkreetne soov ja küsimus.

Täname ja tervitame kõiki, kes sellel päeval meie juurde tee leidsid! Külalisi oligi lähedalt ja kaugelt. Väga lähedalt polnud paraku kedagi ja seetõttu jääb vaid üle loota, et osa nendest väga arvukatest klikkidest meie kodulehel on kohalike huvi väljendus meie tegemiste vastu. Tervitame ka teid! :) 

Aga avatud uksed ei seganud koolil toimetamast ja nii käis mänguline õppimine kenasti edasi. Mõistagi hästi palju looduses! Sellega polegi ju muud muret, kui et riidehoius peavad lihtsalt õiged riided kogu aeg valmis olema.

Igasugu mõõtmiste, arvutamiste, võrdlemiste ja vaatlemiste kõrvalt sai matemaatika õuetunnis imetleda Paganamaa sügisest ilu, mis on ikka võrratu! 

Kui Simona käest küsiti, et mis tund talle siis kõige rohkem meeldib, ei osanud tüdruk vastata. Kindlapiirilisi tunde ju polegi ja saa sa siis aru, mis tund on, kui õpetaja kõik justkui kokku segab. Nii ei olegi võimalust, et üks või teine tund justkui parem oleks või selline, kus miski kehvemini välja tuleks. Hinded kahvatuvad selle kohese tagasiside kõrval, mida iga tegutsemine endaga kaasa toob. Mõõduvõtmine käib vaid eilsega ja tempos, mis on lapsest lähtuv.

Oleme isekeskis arutanud, et selline õppimisvorm saab aset leida vaid juhul kui on usaldus. Usaldus endi ja oma sisetunde vastu. Usaldus meeskonna vastu, kellega koostööd tehakse. See saab toimida vaid siis kui julgeme kahelda süsteemis, mis ilmselgelt enam ei tööta, mitte kellegi kasuks. 

Ja kui laps räägib kõigile, et tal on koolis tore ja lõbus kõigi piiride ja tegutsemisvabadusega - siis on see sulaselge kompliment ja kinnitus, et oleme õigel teel.

Eelmise nädala tore lugu oli käik Mõniste muuseumi. Vaatasime, kuidas elas inimene kaua aastaid tagasi. Peaasjalikult uurisime seda, millised olid tolle aja tööriistad ja kogu käigu raames said kahemehesaagi kasutades valmis ka mõned puud, mis muuseumile toasooja annavad. Tore, kui kooli lähedal on kohti, kus õppimas käia!

Luubiga  metsas toimetada oli ka tore. Uurisime absoluutselt kõike ja maailm oli läbi luubi vaadatuna hoopis põnevam. Ja muidugi oli kõige selle juures raske mitte märgata sügise värve!

Meie laual lebas ühel hommikul raamat „Vabadus õppida“.  See on väga värskendav lugemine kõigile, kes soovivad heita meie haridussüsteemile kriitilisemat pilku. See on raamat igaühele meist, kes koolis töötab, et mõelda – mis mõte ja eesmärk on sellel tööl, mida hommikust õhtuni teen. Lapsevanemana - mis on see, mida ma oma lapsele TEGELIKULT tahan? Mida ma ise lapsena oleks tahtnud? Kui palju olen nõus võtma vastutust OMA lapse käekäigu eest? Kui julge ma olen, et ületada omaenda hirme?

Hästi palju küsimusi, mida endale esitada tasuks. Esitama peaks!

Aga õpetajate päeval veetsime koos väga mõnusa õhtu ja tõdesime taas, et oleme üks vahva kamp!

Reedel käis TV3 meie seltskonda filmimas pealkirja all „Maailma väikseim kool“.  Ehk tõesti väike, aga sisult suurem kui mõni väga suur.

Sügis on värviline ja selline on ka meie mänguline õpirõõm!

Igasugu pisitegemistest ei hakkagi sel korral kirjutama. Neid on ju ühe koolilapse päevades küll ja veel.  Lihtsalt meie paindliku korralduse juures on iga päev loomingulisem kui muidu. Mida teha, kuidas teha, millal teha, kelle abiga teha, miks teha – kõike saab koos arutatud ja tehtud.

Nädala esimesel hommikul astus uksest sisse politseinik, et üks hariv külalistund anda, see oligi tore, huvitav ning meeleolukas. Tähtsad jutud said aetud ja päeval põnev vunk sees.

Teisipäev tõi kaasa teatrikülastuse ja väikesele inimesele võimaluse arutleda teemadel,  miks mõni etendus on parem kui teine, miks mõne etenduse lõpp annab ennast nii hirmus pikalt oodata ja teine kibekiirelt otsa saab. Või siis arutlemine sel teemal, et kuidas meie ise oleks etenduse teinud. Tegelikult me seda ju teeme ka – lugemistükkide dramatiseeringud omavahel või  nukkudega on justkui väikesed etendused iga kord.

Kolmapäevast pool päeva käisime hoopis ühes teises koolis, kus õppisime eesti keelt ja matemaatikat. See oli teistmoodi kogemus kahest tunnist,  kus klassi ees olid väga toredad õpetajad ja ümberringi natuke teistmood koolikeskkond. Ja vastukaaluks istumisele veetsime ülejäänud päeva spordikeskuses trenni tehes.

Ja korraga oli maja lapsi täis – Varstu Kooli 1. ja 2.klass korraldasid öökooli. Võtsime nad kenasti vastu ja veetsime koos väga lõbusalt aega. Tegime robootikat, käisime Pähnis Loodusmajas,  seejärel Paganamaad avastamas, mängisime spordisaalis ja hullasime muusikaringis. Peale koogisöömist läks lahti diskotrall, mille lõpetas magus uni, mis vägisi silma tikkus. Aitäh meie toredatele külalistele! :)

Reede toob veel mõned tegemised ja käigud, aga nendest juba uuel nädalal.

Ja veel – tervitame kõiki, kes on meid vaatamas käinud ja meie toimetamiste vastu huvi tundnud.  Nagu septembri alguses lubatud, korraldame aeg-ajalt avatud koolipäevi ja esimese sellise kohta tuleb õige pea ka info. Aga muidu – oleme avatud igal koolipäeval ja igaühele, keda huvitab, kes julgeb ja tahab.

Ilusat sügist!

Küll on ühel pisikesel inimesel mõnus oma koolipäevaga kell 9 peale hakata. Või tegelikult – kell 9 sööme kõik koos hommikusööki ja 9.30 asume õppetöö kallale ja seda kuni lõunapausini. Seejärel on aeg puhkamiseks: saab lugeda või niisama lesida, teha väikese uinaku, kuulata muusikat või omavahel mõnusalt juttu ajada. Mõnikord saab väsitada sulgpalli reketeid või hüppenööri, mida aga hing parasjagu teha ihkab. Ja liikumine aitab kindlasti igasuguste teadmiste omandamisele kaasa.
Nii saab loodusõpetuse tunnis vajadusel kohe õue minna või muusikaõpetuses mööda koridori ti-ti ja taa rütmis karata, matemaatikas arvutuskäiku tehes palli loopida jne. Klassiruumis on kirjutamise ajaks mõnus lauatagune, kus istuda. Jutustamist ja kuulamist saab teha maas madratsil lamades, arutleda võib vaibal istudes ja päeva alustamist-lõpetamist saab koos teha diivanil. Liikumist küll ja veel , pole vajadust seda kunstlikult oma päeva sisse tuua.
Ja siis, peale puhkepausi jälle tagasi õppetöö juurde, et 15.30 koos söögilauda istuda.
September on meil toidukuu ja sellega seoses tegime sel nädalal käigu tallu, kus valmistasime piimast koort. Muidugi saime näha kõike, mida üks päris talu teeb ja toodab. Aga toiduga kohtusime ka metsas Pähni loodusrajal matkamängu läbides. Sellenädalane kinofilmgi oli otsapidi oma teemaga toidu sees. Ja siis veel ju seenelkäimine ka!
Rahu ja rõõmuga toimetades jõuab väike inimene uskumatult palju ära teha! Päeva lõpus on mõnus tunne, energiat on õhtuni välja, kõrvad ei kumise :) ja selg ei valuta pingi nühkimisest. Üleni hoitud!
Ja uuel nädalal juba uued tegemised! Jõuaks ainult ära oodata! :)